Suurupi on unikaalne küla Eestis, kus asuvad 2 vana valget majakat. Külas asuvad ka Peeter I
merekindluse (ehitatud aastail 1913–1917)
rajatised : rannapatareide betoonalused ja laskemoonalaod, meeskonnaruumid
ja vaatluspunktid. Suurupi ja Muraste loodukaitseala, koos imeliste looduskooslustega ning loomulikult suurepärane Suurupi kogukond.
Lugu sellest:Kuidas Suurupi kasarmut avati
Keilas, 31. jaanuaril 1926
Suuropi kindluse kasarmut oli ehitamas ka Keila ettevõtja babtistlane Ventsel. Battareiülem oli teda palunud minu jaoks Keilas hobust palgata. Oligi see palgatud hobusemees eile hommikul ¼ 11 ajal siin. Sõitsime Suuropi. Mees sai sõidu eest 800 marka. Oli – 15 R, kui välja sõitsime. Kell ¾ 2 olime Suuropis. Ka Ventsel oma perekonnaga sõitis. Meile kaeti battareiülema korraldusel kohe söögilaud; kilu, heeringas, rassolje, kohvi, õlu j.n.e. Paar ohvitseri tuli juttu ajama sealjuures. Olles söönud, küsis Ventsel, millal kasarmu õnnistamistalitus tuleb. Üks ohvitser vastas: “Meie ootame pastori!” Ütlesin siis mina, enese peale näidates: “Siin ma olen!” Õnnistamistalitus oli pikas=pikas koridoris, mis lippudega oli ehitud. Minu jaoks oli katheeder tehtud, see oli Eesti värvidega nõnda kaunistatud, et katheedri ülemine äär oli sinise riidega kaetud, katheedri esikülg valge riidega ja keskel oli seal must rist. Sõjaväelased ja eraisikud (=kutsutud külalised ja ümbruskonna elanikud) võtsid õnnistamistalitusest osa. Pärast minu talitust kõneles battareiülem. Siis laulis sõdurite koor “Mu isamaa mu õnn ja rõõm.” Siis kõneles üks ohvitser ja lauldi selle järele “Eestimaa, mu isamaa” Kõneles veel Ventsel omast tööst kaunis haleda häälega ja ilma sisuta. Sõdurite koor laulis veel 2 või 3 laulu ja siis oli läbi. Selle järele tuli lõunasöök. Sellest võtsid osa sõdurid, ohvitserid ja kutsutud võõrad. Oli suur söögituba. Seal oli vist 4 suurt lauda, laudlinadega. Esmalt anti hernesuppi plekktaldrikutel, viimaks kompott. Praad oli liig rasvane; mina ei jõudnud seda mitte ära süüa. Igalühel oli ka pudel õlut, Ka õlle jaoks olid plekkkruusid. Battareiülem ütles, et sõdurite supp ja praad harilikultki niisamasugune olevat. Õlut ja magusat sööki anti pidupäeva puhul. Söögi lõpul laulsid sõdurid omi laule, lauas istudes. Ma tahtsin pärast sööki kohe koju sõitma hakata, aga ei saanud, sest minu voorimehele taheti süüa anda. Ka asus kaks daami minu kallale, ma jäägu kauemaks. Vaatasin siis tund aega daamide ja ohvitseride pimesikumängimist j.n.e. pealt. Daamid (prouad ja preilid) olid võrdlemisi õige nägusa välimusega. Kell 6 õhtul hakkasin Suuropist koju sõitma. Omaks üllatuseks sain ma majandusülema käest 2500 marka! Suuropi kindlusest jäi mulle päris hea mulje: sõdurid näisid ennast õige kodus tundvat, ruumid saavad nüüd õige head. Uus kasarm, mida ma õnnistasin, on suur puust ehitus, mõeldud 100-200 mehe jaoks. Enne on sõdurid elanud viletsates barakkides, kus sagedasti ainult +2 R olnud magamise ajal. Eesti väeteenistus on nähtavasti ikka palju kergem, kui Vene oma oli. Ka katsutakse Eesti sõdurit vaimselt arendada. Kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju.
Kirjeldus pärineb Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali (1891-1957) päevaraamatutest, mida ta pidas aastatel 1910-1952.
SUUROPI MEREKINDLUSE LIPP
.jpg)
Lipu kavand kinnitati “Suuropi merekindluse” nime all 20. juunil 1928. Lipuvardal oleval hõbevõrul oli väeosa nimi ladina keeles – Castellum maritimum “Suurop” d. X m. Octobris a. MCMXIX.
Lipu annetasid väeosale Lääne maavalitsus ja Haapsalu linn 15. juunil 1929 ning see pühitseti Suuropi komandantuuri alal toimunud tseremoonial. Tegelikkuses valminud lipul oli teksti “Suuropi Merekindlus” asemel “SUURUPI MEREKINDLUS”, ülanurgas puudus valge koht ning Haapsalu linna vapi kujutis oli asendatud õigema kujundusega (kuldne kilp, must kotkas).