TULETORNID

Aegadel, mil tuletorne veel polnud, püüti veekogudel seilates rannikut mitte silmist lasta. Pimedal ajal süüdati kõrgematel kohtadel lõkked, et kauemaks merele jäänud leiaksid kodutee. Lõkete alla sätiti kivist või pinnasest kuhilaid. Merekaubanduse arengu, laevade kandevõime ja riskide suurenemisega kasvas vajadus rannikul pimedal ajal püsivalt töötavate tuletornide järele. Tuletornide ehituskonstruktsioon ja välimus muutusid koos majanduse ja teaduse edenemisega. Läbi sajandite on tuletornide ehituslik areng olnud suunatud sellele, et kindlustada meresõitjatele kaugele nähtav ja teistest tule- tornidest kergelt eristatav tuli.

Kõpu poolsaare tippu ehitati 16. sajandi esimesel poolel Tallinna rae algatusel hiiglaslik päevamärk ehk paak, mida pidi olema võimalik kaugelt merelt palja silmaga märgata. Tulemärgid rajati ka Sõrve sääre tippu ja Ruhnu saarele.18. sajandi alguses toimusid suured muudatused Läänemere ümbruse maade poliitilisel kaardil. 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahuga sai Venemaa endale Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ning osa Kagu-Soomest koos Viiburiga. Et Läänemerd rootslastelt tervenisti enda kätte võita, alustasid venelased laevastiku ehitamist. Samas oli Soome laht laevasõiduks äärmiselt ohtlik. Kogu lahe ulatuses varitsesid laevu veealused karid ja väikesaared. Eriti riskantne oli laevasõit öisel ajal ja halva nähtavuse korral. 22. juulil 1718 andis Peeter I rea korraldusi, mis puudutasid Eesti saari ja rannikut, kuid suur osa neist jäi ilmselt raha puudumisel täitmata.

18. sajandi lõpuks ehitatud Suurupi, Osmussaare, Pakri ja Naissaare tuletorn. Sajandi jooksul ehitatud tuletornides liikusid tule teenindajad juba mööda si- semist treppi. Tuleplatvormi all asus vahiruum, millest käidi väljas tuld jälgi- mas ja tulematerjali lisamas. Kütus toimetati üles treppi pidi või vintsi abil. Torni kehand ehitati endiselt massiivne ja laia tuleplatvormiga.

Pärast laternaruumide kasutuselevõttu muutusid tuletornid tunduvalt sihvakamaks. Enam ei olnud vaja ehitada torni tippu suurt platvormi. Ka vanades tuletornides viidi 19. sajandi esimesel poolel läbi suuremaid ümber- ehitusi. Tuletornid jäid nüüd oma kujult ligi kaheks sajandiks enam-vähem muutumatuks.
Suurimaid muudatusi tuletornide ilmes on toonud tuleseadme tehnoloogia muutumine.
Eestis on 44 tuletorni, neist 41 on töös ja 3 erinevatel põhjustel tööst kõrvale jäänud.

Suurupi ülemine tuletorn

Tuletorn asub Harku vallas, Suurupi külas, klindi astangu tipus, Meretule tee 5.
Legend räägib, et Peeter I arutanud oma admiralidega, kuhu rajada tuletornid Balti meres.
Peeter lajatnud õhtusöögist lauale jäänud pipratoosi Pakri poolsaarele, soolatopsi Suurupile ja karhvini Keri saarele, et vot, sinna need tehkegi!

On teada, et kindlasti juba 1751. a tehti Suurupi ülemise tuletorni asukohas märgutuld.
1760. aastal valmis Suurupi poolsaarel asuva Orava küla lavamaa kõrgele nukile 15,5 meetri
kõrgune kivimajakas, tule kõrgusega üle merepinna 40,8 meetrit. Vana navigatsiooniteatmiku järgi oli tuletorni ohutuli esialgu nähtav 13,3 miili kaugusele. Klaasitud laternaruumiga tuletornides oli võimalik kasutada küünlaid ja õli. Suurupi tuletornile ehitati 18. sajandi lõpus algeline laternaruum, kus katsetatigi küünlaid ja õli. Täpsematest ümberehitustest on nüüdseks teada sedagi,
et 1812. aastal seati paekivist Suurupi tuletornile laternaruum ühes 15 lambist koosneva katoptrilise
valgustiga.

1858. aastal viidi läbi Suurupi kivituletorni järjekordne põhjalik kapitaalremont. Majakalinnakusse kerkisid puidust elumaja ning majakavahi pere ja kõigi kaasteenijate tarvis pisike saun.
Seda omamoodi haruldust võib iga asjahuviline veel tänagi ise kaeda või kaamerasilma vahendusel jäädvustada.

1900 aastasaja alguseks oli tuletornikompleksi rajatud majakaülevaataja elumaja, kivihoone kütuselao tarvis, saun, mahukad keldrid ja loomapidamishooned. Tuletornilinnak piirati kõrge tarandikuga.
Mandri-Eestist lahkumisel süütasid sakslased strateegilise rajatisena Suurupi ülemise tuletorni,
mis põles seest tühjaks.
Tuletorn on ainuke18. sajandist säilinud kehandiga töötav tuletorn Eestis. Tuletorni 63 meetri
kõrgusel üle merepinna asuval vaaterõdult on imeline vaade Tallinna ja Lohusalu lahele.

Ruumikas tuletornis saab tutvuda väljapanekuga Eesti merenduse ja Suurupi tuletornide ajaloost. 
Tuletorni elekrifitseerimise ajast, alates tuletorni taastamisest on Suurupi majakaülemate liin olnud järjepidev. Helle Kares oli Suurupi viimane ametlik majakavaht aastani 2004.

2017. aastal avas tuletorni pererahvas oma koduõue ja tuletorni rahvale.
Hetkel on tuletorn külastajatele suletud ja pererahvas avab oma koduaia kokkuleppel.

Linnakus on avatud külastajatele Suurupi muuseum-külakeskus.

Suurupi alumine tuletorn

Sihi alumine tuletorn asub rannas, aadressi Pärtli tee 29.

Rahva suus puidust majakas. Navigatsiooni märgistusena Suurupi Lighthouse Front ehk esimene
tuli, mere poolt vaatates või  alumine tuli.   Näitavad ju Suurupi tuletornid liitsihti, mis juhib laevad turvaliselt Vahemadala ja Naissaare kari vahelt läbi Tallinna lahes. 

Ajaloost
19. sajandi keskel keskel kaebasid meremehed jätkuvalt navigatsioonivahendite halva seisukorra üle Venemaa vetes. 1859.a ehitati Suurupisse ülemisest tuletornist 2245 m kaugusele puidust sihituletorn. Koos Suurupi ülemise kivist tuletorniga moodustavad nad sihi 246,5⁰, mis on abiks väljasõidul Tallinna lahest, Naissaare ja Vahemadala vahelt, lääne suunas Soome lahte.
1863.a värviti idapoolne sein valgeks, küljed ja tagasein kollaseks ning katus punaseks. Torni juurde ehitati ka ülevaataja elamu, ait ja kaev.1888.a uuendati laudvooder ja värviti kõik küljed valgeks.

 Kompleksi lisandus kivist petrooliumiait. 1911.a ehitati juurde uus puidust eluhoone. 1967.a viidi tuletorn
 elektritoitele ja sünkroniseeriti ülemise tuletorniga.

1998.a Suurupi alumine tuletorn restaureeriti. Suurupi alumine tuletorn on vanim puittuletorn Eestis.

Suurupi alumine tuletorn kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) 100 väärtuslikuma töös oleva ajaloolise tuletorni hulka,
kogu kompleks on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.

Algselt kasutati alumises tuletornis õlilampe, siis gaasi ja 1967. aastal viidi alumine tuletorn
elektritoitele ja pandi ülemise tuletorniga sünkroonselt tööle.

Suurupi alumine tuletorn avati külastajatele 2018. aastal. Hetekl on tuletorn külastajatele suletud.
Tuletorni kompleks on eravaldus.